Minu koduleht

Autor: GalinaHolmar

  • Mida teha Gran Canaria saarel

    Mida teha Gran Canaria saarel

    Kuigi mõni võib väita, et Gran Canarial pole suurt midagi teha, saar on kivine, rohelust vähe ja puhas turistikas.. ütleks ma selle peale, et ta ongi võib olla ainult saare turismipiirkonnas käinud. Saare põhja ja lõuna osad on täiesti erinevad: lõuna pool on soojem, aga kivisem, põhja pool on ca 4-5 kraadi jahedam, aga palju rohelisem. 

    Tegevused Maspalomase piirkonnas

    Tegelikult ka Maspalomase piirkond võib olla üsna erinev. Playa del ingles piirkond on pigem täiskasvanutele: siin leiab Swingers klubisid, poode igasuguste mänguasjade ja kostüümisega jne. Liikudes Faro poole muutub ümbruskond viisakamaks. Millega peab arvestama lastega reisides, et rannas  meeldib päikest võtta nudistele. Kes ei soovi, et ta väikesed lapsed kellukesi ja lonte näeks – võiks valida mõne muu piirkonna peatumiseks. 

    Maspalomase piirkond on hea peatumiseks, kui on soov külastada Palmitos parki või Kaameli safarit. Viimase puhul pead arvestama kaalu piiranguga – max. 110kg kehakaalu.

    Palmitos parki saab ühistranspordiga: buss nr 70 ja 45. Mõtekas on osta kohe edasi- tagasi pilet, nii on soodsam ja ei teki probleemi tagasitee pileti ostmisel. Pargi piirkonnas ei levi internet ja ei saa telefoniga/kellaga maksta. 

    Pargi ülesehitus on väga loogiline, esimene show on kell 10:30 ja kõik järgmised algavad nii, et jäävad tee peale ning jõuab ilusti muude loomade ja lindudega tutvuda. Lisaks sellele saab toita papagoisid, kes seda muidugi ootavad ja tulevad kohe käe peale maiustama. 

    Maspalomase botaanikaia sissepääs on tasuta. Tegemist väikese aiaga, samas usun, et taime huvilised leiavad enda jaoks põnevaid taimi. Abiks on näiteks Flora Incognita äpp, mis aitab taimi määrata. 

    Kas auto on vajalik?

    Meie jaoks Gran Canaria võlu on just selles, et igapäevaselt autot vaja ei ole. Saab hästi hakkama ka ühistranspordiga. Bussid käivad küll üsna harva, seega tunniplaaniga eelnev tutvumine on vajalik. Rentisime auto paariks päevaks Esimene kord saar külastades selleks, et jõuda saare keskossa ja  seal matkamas käia. Saare keskosa erineb drastiliselt turismipiirkonnast, näeb ehtsat loodust ja radadel oled tõenäoliselt üksinda. Pead arvestama ka sellega, et kõik kaardid -viidad ei pruugi tõele vastata. Nii rändasime ühes kohas üritades õiget suunda leida. Tee peale jäid sõbralikud ja mitte – väga sõbralik koerad – õnneks tuli kohalik appi, lubas enda aia kaudu liikuda õige tee peale välja.  Teise reisi ajal rentisime auto kaheks päevaks , et liikuda ringi saare põhja osas. Läbisime teekonna, mis on soovitatud ametlikus voldikus.

    • Arucas on väike armas linn ilusa arhitektuuriga,
    • Firgas – väike küla, mille minu meelest võib nimekirjast välja jätta,
    • aga Moya – meile tõeliselt meeldis. Teekond Firgasest Moya linnakesse on maaliline, mitu korda peatusime korraks, et pilte teha.

    Väärib külastamist Banaani muuseum – Museo del platano. Kas teadsid, et banaanid kasvavad taime, mitte puu otsas? Ekskursiooni käigus räägitakse, kuidas banaane kasvatatakse, millised on erinevad sordid. Saab jalutada istandusel, teha pilte ja muidugi ka maitsta kohalikku toodangut. Jäin juba eelmisel reisil mõtlema, miks siin banaanid maitsevad teist moodi. 

    Kui soovid minuga Eestis matkata, piilu Facebook gruppi

    Estonia Nature Tourism

    FB

  • Norra matkareis

    Meie marsruut Norra reisil

    Kõige pealt valisime enda jaoks kõige tähtsamad kohad, mida tahaksime külastada, siis vaatasime, milliseid teid pidi on mõistlikum liikuda, mitu tundi päevas oleme nõus sõitma ja kus võiks ööbida. Norra puhul peab arvestama, et kaarti vaadates võib tunduda, et kohad on lähestikku, hops ja kohal. Kuna vahel on mäed ja fjordid, siis mõnikord võib ka sada kilommetrit sõita 2-3 tundi. 

    Valides mõnda rahvusparki, soovitan mõelda kohe millise raskusastmega ja kui pika raja soovid läbida. Nimelt Norra rahvuspargid on suured, radade alguskohad võivad paikneda teineteisest üsna kaugel. Nii pidime ka meie trajektoori veidikene muutma, õnneks avastasime selle tõsiasja päris reisi alguses. 

    Enamus ööbimisi olid ette broneeritud – kui liigud kõrghooajal, soovitan seda teha. Kahes kohas näitas booking, et mõistliku hinnaga hütte enam pole, nii et võtsime tagavaraks telgid kaasa. See kord meil vedas, mõlemas ööbimises oli täpselt see üks viimane saadaval. Hütid on väikesed majakesed, kus on reeglina narivoodid. Mõnes on tualett ja duss sees, mõnes mitte. Ühes ööbimises ei olnud hütis vett sees, aga väike köök siiski oli ja vett oli võimalik mujalt tuua. 

    Meile tundus, et hinna ja kvaliteedi suhe oli hästi paigas: üldiselt kallimad majakesed oi ilusamad, uuemad ja paremate tingimustega.  Meie lemmik oli Holy Hütte Geirangeris. 

    Millega on võimalik Norras raha säästa

    Kuigi räägitakse, et Eestis on toidu hinnad juba nii kõrged, et meid on keeruline üllatada, on toidu hinnad Norras siiski 2-3 korda kõrgemad. Võtsime Eestist kaasa kuivaineid (nuudlid, riis, kuskus, kaerahelbed), autokülmikuga piima, jogurtit, läbipraetud hakkliha, viinereid, lihakonservi, mõned purgisupid, õunad, kurgid ja tomatid. 

    Teine suur kokkuhoiu koht on kaasavõetud voodipesu. Tavaline hind rendimajakestes on ca 10 eur voodipesu komplekti eest. Kui korrutad selle neljaga, ehk pere kohta, tuleb päris korralik summa reisi peale. 

    Nii Norras kui Rootsis on levinud aasia köögi buffeed pakkuvad restoranid. Reeglina on nad oluliselt soodsamad, kui muud söögikohad. 

    Jotunheimen rahvuspark

    Johannes: ma kujutasin seda puhkust veidi teistmoodi ette..

    Synshorn matka alustasime vihmaga. Korraks käis mõte peas: äkki ei lähe. Nali. Ei käinud. Kilekad peale ja vapralt ülesse. Väga soovitan investeerida korraliku kilekasse. Ilma selleta oleks meil väga paljudes kohtades käimata. Matkasaapaid soovitan ka reisile kaasa võtta. Kui ilm on sombune ja pinnas märg ja mudane, on tavaliste tossudega väga libe. 
    Hea, kui on kaasas müts ja kindad – ilm muutub väga kiiresti, mäe tipus on tihti külm ja tuuline.
     
    Mäe tipus meeldis kõigile, see Wau, mis avaneb, kui jõuad kõige kõrgemale. Ja see Wau, kui oled tagasi all, vaatad ülesse ja mõtled Kas ma päriselt ka käisin just seal pilvede all?
     

    Jotunheimenist sõitsime Geirangeri poole. Täiesti juhuslik tee pealt pööramine osutus mu jaoks parimaks matkaks. Võib olla ka selle pärast, et see oli esimene matk suure kose kaldal. Selle koha pluss oli ka inimeste vähesus. Kuigi tegemist oli ametlikult märgistatud rajaga (Billingen), kohtusime 1.5 tunni jooksul umbes kümne inimesega. 

    Veidi ennem Geirangeri asub Dalsnibba mägi, mille tippu pääseb autoga (ca 30 eur). Üleval on suur parkla, pood, kohvik ja vaateplatvorm. Pead arvestama asjaoluga, kui ilm on udune ja pilves, ei pruugi üleval midagi näha. Samas sellise udu sees olemine on ka omaette kogemus. 

    Geiranger

    Tõenäoliselt kõige kuulsam fjord Norras on Geiranger. Alalisi elanikke on ca 240 ja õhtul jalutades tunduski Geiranger kui väike armas küla. Järgmise päeva vaatepilt oli hoopis teistsugune. Nimelt on Geiranger Norra suuruselt kolmas kruiisilaevade sadam. Nelja kuu jooksul, mis on turismi hooaeg, võetakse vastu ca 130 laeva. See rahvamass, mis laevalt pääseb, on meeletu. Seega kui sa trügimist ei naudi, külasta Geirangerit pigem hommikul või õhtul. 

    Järgmisesse kohta otsustasime Geirangerist liikuda praamiga. Õnneks vaatasime ennem väljumisi ja hinda netist, sest ticket office-is üritati meile müüa piletit hilisemale väljumisele ja poole kallimalt. Läksime otse sadamasse ja saime oluliselt soodamalt piletit osta.  Praam neljale autoga Geirangerist Hellesylti maksis ca 90eur. Teekond kestab tund ja 15 minutit ja on puhas nauding – mõlemalt poolt avanevad fantastilised vaated mägedele ja koskedele. 

    Briksdelsbreen Glacier ehk liustik

    Norras on 2534 liustikku, kahjuks globaalse kliimasoojenemise tõttu on nad viimase 30 aasta jooksul vähenenud ca 11 protsendi võrra. Liustikud on maailma suurim värske vee reservuaar.  

    Mõned liustikud on turismimagnetid, näiteks Briksdalsbreen. All on suur tasuline parkla (75NOK), liustiku juurde viib ca 2 km pikkune tee. Turistide elu on tehtud mugavaks pakkkudes transporti väikese katuseta autoga praktiliselt liustiku äärde. 

     

    Meie imestus oli suur, kui nägime hoopis teistsugust pilti, kui mäletasime esimeselt Norra reisilt 17  aastat tagasi. Kõik muu oli sama, aga liustik oli oluliselt sulanud ja ülesse liikunud. 17 aastat tagasi oli võimalik seda käega katsuda, nüüd on ta kõrgel mägedes. 

    Selline oli meie reisi esimene pool. Sõitsime ringi, matkasime mägedes ja koske ületades. Reisi teisest poolest (Bergen, Eidfjord ja Voringsfossen) kirjutan järgmises postituses. 

  • Cinque Terre matkarajad

    Cinque Terre matkarajad

    Cinque Terre matkarajad ja linnaksed kuulusid mu bucketlisti juba ammu. Maalilised väikesed Itaalia külad, mis on omavahel matkaradadega ühendatud, võtavad palju uudishimulikke turiste iga aasta.

    Tegemist on viie asulaga, siit ka nimetus Viis Maad: Monterosso, Vernazza, Corniglia, Manarola and Riomaggiore. Linnakeste vahel liigub rong. Ostes päevapileti, saad liikuda rongiga nii mitu korda kui soovid. Kuna majutuskohti väga palju pole ja need, mis on  – on üsna kallid,  parkida pole võimalik, siis on mõtekas elada naaberlinnas. Ühel pool on Levanto, teisel pool – La Spezia. Meie valisime La Spezia, kuna see sobis meie ülejäänud reisiga paremini logistiliselt. 

    Monterosso – Vernazza matkarada

    Esimesel päeval sõitsime rongiga Monterosso-sse. Jalutasime linnakeses ringi, see on ainuke pika liivarannaga asula. Siis võtsime kõike koos ette matka järgmise linnani. Monterosso – Vernazza matkarada on tasuline. Võib osta eraldi rongi pileti ja eraldi matkaraja oma, või päevapileti, kus on ka matkaradade läbimine sees. Ametlik distant on 3.6 km, tegelikult on veidi rohkem, kui hakkad ühest linnast teisse jalutama. Kuigi tee peal nägime ka plätudes matkajaid, soovitan jalanõudeks valida midagi korralikumat – tegemist ei ole päris kõnniteega. Võta kaasa kindlasti vähemalt liiter vett, peakate ja päikesekaitsekreem. Vaated, mis jäävad tee peale, on seda väärt. Ma siiralt usun, et rongiga  linnakeste vahel sõites ei näe sa poolt selle koha ilu. Vernazzas on pisike rand, samas seal samas on ka paadid – valiku küsimus, kas minna ujuma või mitte. 

    Vernazza – Corniglia matkarada

     
     Ka Vernazza – Corniglia matkarada on tasuline. Kuigi distantsiks on märgitud 3.5 km, tegelikult on teekond veidi pikem, kuna rada ei alga päris linna keskel. Raskuse poolest on ta eelmisega üsna sarnane. Maalilisi vaateid ei saa samas liiga palju olla.
     
    Corniglia asub mäeotsas. Rongipeatusse saamiseks võib minna jala või tasuta mikrobussiga, mis liigub linna ja rongipeatuse vahel üsna tihti. 

    Corneliast sõitsime tagasi Monterossosse, käisime rannas, nautisime ilma ja sõime õhtusööki. Hindade kohta võin öelda, et minestamiseks põhjust ei olnud. Toit on väga maitsev, teenindus meeldiv ja kiire. Üks nipp, mida ma reisidel kasutan: teen Google.mapsi lahti ja vaatan söögikohtade reitingut. Tihti on olemas ka pildid ja kommentaarid. Õnneks tuli õigel hetkel mõte vaadata, mis kell läheb rong La Speziasse tagasi. Jõudsime napilt peale, sest päeva jooksul on rongi liiklus tihe, hilja õhtul enam mitte. 

    Manarola – Riomaggiore matk, via Baccara

     Teise päeva alustasime nii, et sõitsime rongiga La Speziast Manarolasse. Pean mainima, et rahvast on rongis palju, mõnikord jääb rong hiljaks ja vahest võib mõni täitsa vahele jääda. 

    Manarola on mu lemmik, ilusamat linna on keeruline leida. Värvilised majad, paadid, türkiissinine meri .. 
    Naudid selle ilu, sööd jäätis, et varuda energiat ja ronida ülesse. Kuigi raja pikkuseks on märgitud 1.8 km, on samas märkus, et tegemist raske rajaga. See rada on tasuta. Otsustasime, et proovime ära, kuidas tundub. Kui on raske, alati saab ju tagasi pöörata. Juba linnas sai selgeks, et tegemist on korraliku ronimisega. Oli väga palju trepi astmeid ülesse. Aga mu tublid poisid said suurepäraselt hakkama! Tegime pause, jõime vett ja jõudsime ülesse, kus tegime väikese pikniku. 

    Riomaggiore on teisel pool mäge, allapoole oli mõnevõrra kergem jalutada. Samas kui sul on mure põlvedega – mõtle väga hästi, kuidas astud ja kas su põlved peavad koormusele vastu. Füüsiliselt oli see rada kindlasti raskem kui eelmised, kuigi oli oluliselt lühem. 

    Riomaggiores on kivine rand, vesi on juba juuni kuus mõnus – sinna tasub planeerida rannas mõnulemise aeg. 

    Tagasi La Speziasse otsustasime see kord minna hoopis paadiga. Vaated on imelised. 

  • Miami reis

    Perereisi Miamisse me planeerisime kaua, lennukipiletid olid ostetud veel suvel, kui hind oli soodsam. Kuna tegemist oli meie esimese resiga USA-sse, siis oli üsna keeruline koostada marsruuti, puudus igasugune ettekujutus, kus võiks veeta aega rohkem ja kus vähem. Ei olnud ka täpset ettekujutust, kas sellest kujuneb rannapuhkus või on vesi nii külm, et käia saab ainult jalgu pidi vees.  

    2.5 nädala jooksul oli tegelikult ilm vahelduv. Oli päevi, kui oli jahe ja käisime lausa jopedega, ja oli päevi kui käisime ookeanis ujumas ja vesi oli soe.  

    South Beach Miami

    Autorent ja parkimine Miamis

    Vahemaad on Floridas meeletud, kõnniteed sageli puuduvad ja ühistransporti me väga ei näinud. Seega kui on plaanis veidi ka ringi vaadata, soovitan autot rentida. Majutus ka vaadata parkimisega: Miami South Beachi kandis oli tänaval parkimine 4 usd/tund, parkimisplatsil süsteemiga 5 tundi 20 usd. Arvutage, palju see ööpäevas teeb. Autorendis tuleks osta ka kiirteemaks. Igal pool on automaatsed kaamerad, kui kiirteel sõidad, mitte nagu näiteks Itaaias või Prantsusmaal, kus on tõkkepuud ees. Kui maksad hiljem autorendi kaudu, tuleb sellele korralik lisatasu. Meie elasime Miami North Beachil, 10 minutit randa jalutada. Samas sealt sõit Miami South Beachi võttis ca 40-45 mimutit, mis siis, et oli kõigest 17 km kaugusel. 

    Mõned kokkuhoiu nipid Miamis

    Lend saabus õhtul, järjekord passikontrollis oli pikk, siiski liikus üsna kiiresti. Esimene üllatus oli see, et puu – ja köögiviljade sissetoomine on keelatud. Seega kõik õunad -banaanid tuleb lennukis ära süüa. On keelatud ka mõnede lihatoodete sissevedu, sealihast valmistatud vortikesed pidime ära viskama, aga kalkunisink sobis. Kuna keelatud toiduainete eest on ettenähtud korralik trahv, siis parem on mitte riskida. 

    Siis saabus sõnum kõnede ja neti kasutustasu kohta: kõned nii sisse kui välja – 1.34 eur/minut, internet – 7 eurot päevas. Otsustasime, et proovime kasutada WI-FIt ja hoiame sellega kokku. Kuna meie majutuskohtades oli wifi tasuta ja see on olemas ka paljudes söögikohtades ja poodided, saimegi sellega hakkama. Terve Florida reisi ajal liikusime autoga nii, et kodus panime GoogleMapsi tööle ja see juhatas ilusti kohale. Huvitav, kui kiiresti võivad harjumused muutuda, kui muud võimalust pole, siis püsivad kõik koos või tehakse kindel kokkulepe mingi kell olla teatud kohas. 

    Väikest viisi challange oli leida õige toidupood. Selgus, et mõned poeketid müüvad ainult kaua-mängivat-toitu. Esimene üllataja oli Wallgreens.. kus greens-i pole. Käisime terve poe läbi, müügis ainult see, mis säilib kaua, nagu küpsised ja mahlad, ja sügavkülmutatud tooted. Lõpuks otsustasime, et meie jaoks on parim valik Aldi, nii imelik kui see ka ei tunduks. Ta on üsna väike, samas on olemas puu- ja köögiviljad madalama hinnaga kui mujal, liha – kala, piimatooted. Käisime ka Wallmarket-is, Publix ja Winnie &Dixie toidupoodides. Praktiliselt igas poes on kassa kõrval veel üks inimene, kes paneb su ostud kilekotti. Samal ajal räägitakse sinuga juttu, et mis ostsid ja kuidas läheb.. alguses tundus imelik, aga sellega harjus kiiresti ära. Meie olime muidugi need teise-planeedi-rahvas, kes käis harjumusest poes oma kottidega. Harjumatud olid muidugi ka kaaluühikud. 1 lbs on 0.45 kg, mis tähendab seda, et kui tomati lbs on 2 usd, siis selle kilo hind on 4.4 usd. Vett müüakse tavaliselt suurte plokkidena, kas 0,5 või 0.33l pidelites, mis tekitab muidugi meeletu plastiku hulga. Lisaks sellele sink, mis on pakitud kile sisse ja siis plastikkarpi, õunad, mis olid hotellis pakendatud ühe kaupa kilesse. 

    Miami North Beach
    Miami South Beach
    pilvelõhkujad

    Meie jaoks oli tegemist esimese nii suure linaga, kus rannas on pilvelõhkujad, samas vesi on puhas, kalamehed püüavad kala muuli peal. Nende kõrval on muidugi uudishimulikud pelikanid uurimas, kuidas tänane saak on ja kas neile ka jagub. 

    pelikanid

  • Florida reis: Key West, Treasure Island, rahvuspargid Everglades, Boyd Hill, Oleta River ja Wekiwa

    Everglades Rahvuspark

    Reisi alguses külastasime Everglades Rahvusparki, mis asub Florida lõunaosas. Evergladesi eripära seisneb tema aeglases voolavas vees, laugjas märgalas ja mitmekesises taimestikus. See on üks haruldastest paikadest, kus elavad nii krokodillid kui alligaatorid, kelle eelistused vee soolasuse ja temperatuuri osas on erinevad. Üks suurimaid Evergladesi ees seisvaid väljakutseid on veekogude kvaliteedi halvenemine. Põllumajanduslikud tegevused ja linnapiirkondade areng on toonud kaasa veekogude saastumise, mis mõjutab otseselt Evergladesi elusorganisme. Teine suur mure on invasive liikide sissetung, mis ohustavad kohalikku taimestikku ja loomastikku. Näiteks on birma püütonid ja rohttaimed tunginud Evergladesi alale, konkureerides kohalike liikidega toidu, elupaiga ja ressursside pärast.

    Pargi kodulehel on märgitud nii tasulised kui tasuta üritused, mis tutvustavad piirkonna nii taimestikku kui loomi. Ühe matka ajal räägiti, et püütonite tõttu on pargis keeriline leida väiksemaid imetajaid nagu pesukarud. Samas kaamerad on salvestanud seika, kus üks ilves (bobcat) tuli maiustama püütoni munadega. Väikesed imetajad, is on muidu tema toiduks, on ju peaaegu kadunud, seega otsis muud söögipoolist. Püütoni mamma tuli samal ajal tagasi ja üritas ilvest rünnata. Õnneks edutult, kuna kassiliste reaktsioon on teadagi ülikiire. Seega tundub, et loodus teeb ka ise korrektuure. Kui püüton sööb ilvese toidu ära, sööb ilves püütoni mune ja nii vähendab tema arvukust.

    Püütonit me õnneks ei näinud, krokodille ja alligaatoreid aga õnnestus näha ohutust kaugusest. Ühte suurt nägime kanuude rendi koha juures, ei tundunud väga ohutu seal iseseisev sõudmine. Nägime ka kilpkonne ja erinevaid linde. Flamingod jäid kahjuks nägemata, kuna selgus, et selleks peab kanuuga sõitma 4 tundi ühes suunas ja 4 tagasi, või osa võtma vee matkast, mis kestab terve päeva.

    Everglades rahvuspark on meeletult suur: autoga sissesõit perele maksis 35 $, kusjuures võis korduvalt käia 7 päeva jooksul. Kaardi peal on märgitud parkimisekohas ja matkarajad, veetsime seal terve päeva. Peab arvestama, et ühest otsast sõit teisse võtab ca tund aega. 

    Florida Keys ja Key West

    Keys on saarte rida, mis omavahel sildadega ühendatud. Sõit Key Largost, mis on saarestiku alguses, lõppu Key Westi võtab umbes kolm tundi. Teekond on rahulik ja üsna monotoonne, kuna igal pool palju politseid liiklust kontrollimas. Keegi päevasel ajal kiirust ei ületa ja mööda ei sõideta. Key Westil on omapärane arhitektuur, chill vibe on sees, tänavatel jalutavad vabalt ringi kuked ja kanad. Parkida saime ranna äärde, hiljem selgus, et meil vedas, kuna ilm oli sel päeval jahe ja rahvast vähe ringi liikumas. Soojadel päevadel on kõik parklad varakult autosid täis ja kohta keeruline leida. 
     
    Meie Key Largo hotell pakkus kanuu ja jalgratta laenutust, olles kohe mererannas. Ma ei soovitaks ilma rannapääsuta hotelli valida, kuna tundus, et vastasel juhul on randa pääsemine problemaatiline. Enamus rannajoonest on eravalduses. Hommikul randa jalutades kuulsime teiste hotelli külastajate käest, et vees on manateed, ehk lamantiinid. Kes? Pole varem sellisest loomast kuulnudki. Kohalikud nimetavad neid merelehmadeks. Tegemist suure loomaga, kes tuleb vee pinnale korraks hingama, siis on kuulda Prrr.. ja kaob jälle vee alla. Kanuuga sõides näeb neid palju paremini, meil õnnestus näha üsna lähedalt. Kuulsin, et mujal pakutakse lamantiinide vaatlust eraldi ekskursioonina ja kalda pealt – aga siis näeb ju ainult nina. 
    Jalgrattaga liikuda oli mõnus ja ohutu, kuna olid jalgrattarajad, sõitsime kokku 11 km vaadates ümbruskonda. 

    Treasure Island, Saint Petersburg ja Tampa

    Key Largost sõitsime edasi lääne rannikule, kokku oli ca 500 km, mis tundus hirmus pikk. Tegelikult läks sõit kiiresti, kuna sõitsime enamjaolt kiirteedel. Tegime ühe peatuse Bonita Springs-is. Käisime söömas ja veidi rannas jalutamas, siis sõitsime edasi. 
    Nii St Pete kui Tampa tundusid hoolitsetud linnadena, käisime niisama ringi jalutades. Saint Peterburil on väga ilus rannapromenaad, kus olemas ka suur mänguväljak. Parkida saime tasuta tänava ääres, ainult päris kesklinnas oli parkimine tasuline. 
    Treasure Island on pigem kuurort ilusa suure rannaga. Meil ei vedanud ilmaga, räägiti, oli nendel päevadel oli Floridas rekord külm. Hommikuti +4, päeval 10-12 kraadi, seega meil oli hea meel, et joped olid kaasas.  Treasure Islandil sattusime kohalikule laadale, nägime osa kohalikust elust ja selle traditsioonidest. Muusikat mängitu kolmel laval, kantrist rokini, müügi riidedi ja käsitööd. Pakuti süüa hea ja paremat, proovisime mereanni paellat. Kuigi pakuti ka alligaatori liha, siis seda ei suutnud proovida – just nägime ju neid Everglades rahvuspargis..  Omaette vaatamisväärsus on pelikaanid. ootavad kannatlikult kalamehe kõrval, kui ta kala puhastab – ehk saab ka maiustada.  Ööbisime korter – hotellis Christal Palm Beach – väga suur korter, kus oli köök kõige vajalikuga, pesumasin ja kuivati, all bassein soojendusega. Jäime majutusega väga rahule. 

    Boyd Hill Nature Preserve

    Käisime matkamas Boyd Hill looduspargis. Tegemist väiksema looduskaitsealaga Saint Petersburgi lähedal. Autod pargitakse siisepääsu juures ning kõnnitakse. Radu on mitu erinevat, saab nautida kohalikku loodust. Kuna infokeskuses olid hoiatused madude kohta, siis rajalt kõrvale keegi ei astunud. Nägime oravat ja kõrge puu otsas pesitsevaid linde. Kuulsime ka tibude häält, kui murelikud vanemad ringi tiirutasid. Mõtlesime, et rohkem seal loomi pole, kui nägime siiski ka krokodilli rahulikult tiigis ujumas. Ega ujumise keelumärk ei olnud seal ilma asjata. Tasub olla ettevaatlik. 

    Wekiwa Springs State park

    Wekiwa park asub Orlano vahutus läheduses. Käisime pargis, kui tegime lühema päeva Orlando resortis ja see oli suurepärane otsus. Korraks pääseda loodusesse, kus on vaikne ja rahulik, peale päeva rahvamasside ja lärmiga on puhkus kehale ja hingele. Pargis on ujumiskoht, kus käivad ka kohalikud. Tegemist on allikatega, mille temperatuur on väidetavalt aastaringselt 22-23 kraadi, vesi on puhas ja läbipaistev. Võimalik ka matkata, meie tegime väikese ringi, kuna saabusime rahvusparki üsna hilja. Wekiwa rahvuspark on piiratud aiaga, nagu ka suur enamus USA rahvusparke. Sissepääs maksis 6USD auto eest, lahkuma pidime kella kuueni õhtul. Küsisime, mis saab, kui ei lahku – siis läheb lihtsalt värav kinni ja jääd parki ööseks. Koos karude ja pumadega. Ei tundunud väga ahvatlev, seega jälgisime hoolega kellaaega. Seega kord loomi ei näinud, loodus on samas ilus ja usun, et pikemalt matkates näeb ka loomi. 

    Oleta River State Park

    Oleta River State park asub sisuliselt Miamis. North Beach asub ca 5 minutilise autosõidu kaugusel. Tundub täiesti ulmeline, et suure linna sees või asuda suur looduspark. Jalutad looduses ja teatud kohtadest näed pilvelõhkujaid. Oleta rahvuspargis nägime pesukaru ja iguaane, olid muidugi hoiatused ka alligaatorite ja madude kohta. Siin oli minu jaoks kõige ilusam rand, aga mulle meeldivadki pigem väiksemad ja rahulikumad kohad. Käisime tööpäeval, kui inimesi oli üsna vähe. Samas olid hoiatused, et mõnikord on park ülerahvastatud, kui parkimiskohad on täis (kuigi parkla oli väga suur), ei lubata uusi külastajaid sisse järgmise päevani. 

    Pargis on võimalik rentida jalgrattaid ja kanuud, kas tunni kaupa või terveks päevaks. Sissepääs autoga – 6 USD

  • Seene retseptid

    Seene retseptid

    2023 aasta sügis on eriti rikkaliku saagiga. Metsas, kus olen korduvalt käinud ja varem leidnud vaid pilvikuid, leiab nüüd ka kukeseeni ja puravikke. Seega seened on sel sügisel meie toidulaual sagedased külalised. Jagan mõningaid seene retsepte all. Kõiki toite on valmistatud kupatamist mitte vajavate seentega. 

    Kuna tegemist pole küpsetamisega ega täpisteadusega, pole kusagil koguseid kirjas. Usaldame oma maitsemeeli.

    Praetud seened

    Üks tähtsamaid ja lihtsamaid seene retsepte, siia sobivad hästi kupatamist mitte vajavad seened, näiteks teatud puravikud, kitsemamplid ja kukeseened. 

    Puhasta seened ära ja tükelda. Pane kuivale pannile, ära midagi sel hetkel lisa. Prae nõrgal tulel ära, kuni vedelik on aurustunud. Pane tähele, et mida vähem seeni leotad puhastamise faasis, seda kiiremini läheb nende praadimisega. Kui seened peaaegu valmis, lisa võid ja soola. 

    Niiviisi ära praetud seene võib panna niisama röstsaia peale või siis segada kokku eraldi pannil praetud kartulitega.

    See on tegelikult esimene roog, mida ma teen, kui seened alles hakkavad ilmuma. Midagi, mida ma ootan iga aasta.

    puravik

    Seene letso

     – puhasta seened, pane potti suurte tükkidena ja vala väga kuuma vett peale. Lase veel keema tõusta, lisa soola, vähenda kuumust ja keeda 5 minutit.

    – tõsta seened potist välja sõela peale ja lase veel ära nõrguda

    – prae 2-3 minutit küüslauku oliivi õlis, lisa tükeldatud tomatid, sega läbi ja hauta ca 5 minutit. Soovi korral võib siia lisada näiteks paprikat, sibulat või riivitud porgandit

    – lisa väiksemaks tükeldatud seened ja hauta, kuni segu muutub paksemaks, vedeik aurab välja, lisa soola ja pipart. 

     

     

     

    Seene pasta

    Seene pasta valmistamine koosneb kahest etapist: 

    seente praadimine ja pasta keetmine. Kui pasta on valmis, jäta kõrvale veidi keeduleent. Lisa pasta seentele pannile, sega kokku, lisa veidi keeduleent ja riivjuust või sulatatud juust

    Seene risotto või orsotto

    Eraldi pannil prae ära seened

    Teise panni peal kõigepealt prae kiiresti ära oliiviõlis küüslauk ja riis, paar minutit. Siis lisa pannile vett või puljongit, veidi soola ja jäta kaane all podisima aeg ajalt segades. Lisa järk järgult vedelikku juurde, kuni see on riisi sisse imendunud ja riis on valmis. Lisa seened, soovi korral vahukoort ja/ või riivjuustu

    Orsotto valmistamine käib samamoodi, riisi asemel kasutan odra kruubi.

    Seene lasanje

    • alusta tomatikastmest. Panni peal prae kiirelt läbi küüslauk ja tsilli. Lisa juurde tomatid: kui kasutad konservtomateid, siis pigem ploomtomateid, kui värskeid, siis pane nad ca minutiks keevaste vette, tõsta välja, lase paar minutit jahtuda ja võta koor ära. See väike lisapingutus on seda väärt. Lisa paar rosmariini oksakest, nad annavad mõnusa lõhna ja maitset juurde. Jäta segu pannil vaikselt podisema ca 30-40 minutit, kuni kaste muutub paksemaks.
    • Selle ajaga jõuad ära puhastada seened, tükeldada ja pannil ära praadida.
    • Prae eraldi ära hakkaliha. Kui hakkliha ja tomatikaste on valmis, sega nad kokku, võta rosmariini oksakesed välja.
    • Pane ahju vormi kihiti: tomati-hakklihakaste, lasanje lehed, siis tomati -hakklihakaste, seened, riivjuust. Korda veel 2 korda alustade lasanje lehtedest. Viimase kihina peale – tomati-hakkliha kaste ja riivjuust.
    • valmis ahjus ca 45 minutit 180 kraadi juures. Oluline on see, et kõik lasanje lehed on kastmega kaetud

  • Parim treeningplaan on 3×52

    Mis on parim treeningplaan, kas 2 või 3 korda nädalas, 5 päeva tööpäeviti treeninda ja nädalavahetusel puhata, üle ühe päeva? See sportlaste arutelu võib kesta igavesti. Sõltub ju eesmärgist, mõni treenib IronMan võistluse jaoks ja mõni tahab samas kaalus püsida. Lisaks sellele mängib olulist rolli eluviis ja harjumused. Kas töö on pigem istuv kontoritöö või selline, mis tagab füüsilise aktiivsuse. Tänapäeval annavad aktiivsuse monitorid üsna hea ettekujutuse, kas inimene liigub piisaval. Usun, et head nõu saab personaaltreenerilt.

    parim treeningplaan

    Trenn ei toimu ainult spordiväljakul

    Meil on vahest tunne, et hullult rapsime, liigume, käime jala  – ja siis selgub kurb tõsiasi, et õhtuks oleme kõndinud 4000 sammu. Soovituslik on 10 000 päevas, tegelikul on tõenäoliselt vaja rohkem. See 10 000 on selleks, et enamust mitte shokeerida. Arvestades, palju me sööme, eriti igasuguseid snäkke, mida on lihtne võtta igavusest või närimisrefleksi jälgides, peaks see number olema palju suurem. 

    Mõnikord on muidugi ka vastupidi: koristad kodu, tegeled aiaga, jooksed lastele järgi. Kui keegi küsib, kas trenni teed, vastad, eiiii.. pole ammu trennis käinud. 

    Siit tuleb esimene soovitus: mõtle oma eelmise nädala peale. Proovi meenutada, palju liikusid, mida tegid, kas mõne tegevuse saaks nimetada ka trenniks?

    jalgratas
    suusatamine
    matk

    Tegin väikese testi ja jälgisin ise aktiivsusmonitori veidi rohkem kui tavaliselt. 

     

    • jalgratta sõit, 10 km, mõõduka tempoga, – 150 kcal
    • lapsega jalutamine koos kivi-viskamise- võistlusega 3.82 km  – 185 kcal
    • BodyPump treening  – 317 kcal
    • matk looduses 18.8 km, 4 tundi  – 830 kcal

    Üldine treeningplaani soovitus on selline, et kord nädalas trenni teha on parem kui mitte midagi, 2 – et hoida olemasolevat vormi ja kolm ja rohkem – arenguks. Üleliia vaimustusse ei tasu ka sattuda: selle tagajärg on ületreening ja suurem vigastuste oht. Tasakaalu leidmine ongi tõenäoliselt üks keerulisemaid tegevusi elus üldse. Kui soovid alustada regulaarsete treeningutega, siis võiks seda teha põhimõttel 3×52. Parim treeningplaan on 3 korda nädalas 52 nädalat aastas. 

    Mille peale mõelda, treeninguid valides? Treening võiks olla mitmekülgne, et nädala sees saaks koormust kogu keha. Kui tegeleb jooksmise, rattasõidu või rullitamisega, võiksid kord nädalas treenida ka ülakeha. Vali harjutusi rinna ja seljalihastele, õlgadele ja kätele. Pühenda paar korda nädalas 15 minutit kõhulihastele – seda mitte ainult bikiinivormi peale mõeldes, vaid ka rühile. 

    Rattasõit võiks olla 15-20 km, ujumine – alates 500m. Nii sama põlvekõrguses vees sulistamine treeninguks ei kvalifitseeru. 

    Treeningplaan olgu mitmekülgne: kardio, lihastreening, üla- ja alakeha, kõhulihased, painduvus ehk mobility. 

    Näiteks: ringtreening, jalgrattasõit, pikem jalutuskäik, venitused

    või 2 korda nädalas jõusaali treening, tennis, pikem matk

    või ujumine ja 2 korda nädalas rühmatreening

    Kui soovid nõu pidada, millest võiks alustada, võta ühendust: info@gooddiet.ee 

  • Suvevorm on valmis ja kleidid suvepeo ootuses?

    tossud

    Kui ma ostan uued jalanõud, proovin nad alati jalga. Ideaalis on mu number 40,5, mõnikord, väga harva on see 40 ja mõnikord 41. Tossude puhul avastasin enda jaoks täiesti uue maailma meeste tossude hulgas. Mis tähendab seda, et ma ei vaata niivõrd numbrit, kui seda, kas need kingad on jalas mugavad. Miks me ei võiks teha sama riietega? Miks me hoiame kramplikult mingist numbrist või tähest? See on ju hullem kui maailma lõpp, kui S asemel pead järsku M ostma. God bless oversize!

    Miks on meil raske aktsepteerida, et erinevatel brändidel võivad suuruste mallid olla erinevad? Mäletan, et kuinagi ammu nägin dokfilmi, kus näidati, et Monton õmbleb konkreetse inimese mõõtude järgi. Just see kena naine oli `Eesti keskmine`. Aga mis siis, kui Sa pole Eesti keskmine ja tema mõõtudega ei klapi? See ju ei tähenda, et sinuga on midagi valesti, keegi on paks või suure puusa ümbermõõduga. Me oleme lihtsalt erinevad. 

    Võta erinevad suurused proovikabiini kaasa ja proovi selga ilma numbreid vaatamata. Ja kui mitte midagi ei sobi, tead, mis on parim lahendus? Murra veel kord oma stereotüüpe ja proovi astuda sisse poodidesse, kus sa varem pole käinud. 

    Kui mõnes poes kohe mitte midagi ei sobi, võimalik, et nende õmblemismallid ja su keha jooned ei sobi kokku. Kui sa järjekindlalt üritad seal midagi leida, on üsna suur tõenäosus, et su pettumustunne jääbki korduma. Vaata muude brändide suunas. 

     

    Võib juhtuda ka nii, et see bränd, mis kunagi sobis ja istus hästi seljas, enam ei sobi. Me teeme trenni sooviga muuta kehakuju. Siis ei saa ju imestada, kui vanad riided istuvad imelikult seljas?  Käid  sihikindlalt kõht-selg-tuhar trennis, pepu on prink ja sa imestad, miks seelik istub teistmoodi? Nii peabki olema. Su kehakuju muutub. Vahest on raske loobuda lemmikkleidist, aga samas, kes ei kasutaks võimalust leida endale uus lemmik?

    E-poodide ajastul räägitakse, et tagastatakse ca 35-45% ostudest. Alguses tundus see number suur, aga võrreldes tavapoega on see ju tegelikult väike. Mõtle, kui sa võtad 3 asja kabiini proovimiseks, ja neist ainult 1 läheb tagasi riiuli peale. Pigem on tavaline, et läheb kõik tagasi. Me oleme tavapoes palju kriitilisema pilguga, kas see ese ikka sobib, näen ma selles kena välja?

    Suvi pole kaugel, tee oma kapis korralik intentuur, proovi asjad selga. Vii taaskasutusse koledad T-särgid ja sokid. Anna  Uuskasutuskeskusesse või pane müüki  riided, mis endale enam rõõmu ei too. Hea test on küsida endalt: Kas ma praegu midagi sellist ostaks?

    Ja mis kõige tähtsam, otsi välja bikiinid. Siis oled suveks päris valmis!

  • Kas toitumisega saab sooja tunde?

    Alustan sellest, et mul oli kogu aeg külm. Põhimure oli, kuidas saab sooja – õues, kodus, kontoris.. Mida ma hädaldan, meie kliima ongi külm, eks? Kas põhjus võib olla mõnes muus asjaolus, näiteks vererõhk, füüsiline aktiivsus, toitumine?

    Umbes jaanuari keskel mõtlesin, et teen väikese toitumise eksperimendi. Mis juhtub siis, kui loobun valgest suhkrust. Ise mõtlen reegli välja, ise jälgin. Ehk siis menüüst läksid ära kommid, saiakesed, küpsis, šokolaad, limpsid, krõpsud ka. Ainuke suhkur, mis jäi, oli ca veerand teelusikat kohvi sisse. Selguse huvides, muidugi on valge suhkur ka varjutud kujul valmistoitudes. Igasugused kastmed, marinaadid, kaasa arvatud marineeritud kurgid ja seened. Aga nagu ma mainisin, minu reegel, minu otsused. Võib olla just selle pärast on mul seda suhteliselt lihtne täita: see on ju minu enda OTSUS. Mitte kellegi teise oma. 

    ramen

    Kui ma muidu olen jube külmavares: õhtul on kodus seljas dressid, villased sokid ja pleed peal, siis umbes nädala pärast tabasin ennast mõttelt, et huvitav, polegi enam nii külm.. Hakkasin mõtlema, et kas võib tõesti toitumisega seotud olla, või õppisin paremini riidesse panema?
    Umbes samal ajal sattus kätte ajakiri Soojendavad toidud, kus on suur artikkel Hiina meditsiinist. Osad toidud on soojendava efektiga, osad pigem jahutavad. Ehk oled märganud, et talvel tahaks pigem tummisemat toitu? Vähem värsket salatit? Meie keha tegelikult tunneb tihti, mis on parem funktsioneerimiseks, me peame lihtsalt kuulama. 

    Tavameditsiiniga on see ka selgitatav. Valke on kehal raskem seedida, samal ajal eraldab meie keha rohkem soojust. Kiired süsivesikud imenduvad kiiresti, eraldades vähem soojust. Usun, et mida rohkem inimkond muutub vastuvõtlikuks teiste kultuuride vastu, seda rohkem me näeme seoseid. Me võime asju näha veidi erineva nurga alt, aga tulemus on ju tegelikult sama. 

    Kui ma muutsin oma toitumist, siis ma ei lülitanud lihtsalt midagi välja, vaid asendasin muude toitudega. Menüüsse lisandus rohkem veiseliha, erinevaid ube, kodujuustu, heeringat, juurvilju.

    Alguses oli raske öelda EI dessertidele mõnel üritusel. Seda siis pigem viisakusest, et kuidas sa siis ei ütled, kui midagi pakutakse. Samas minu jaoks on kergem jälgida põhimõtet 100%. Kui hakkad juba mingeid mööndusi tegema, siis lähebki käest ära. Aja jooksul keegi enam ei imesta, kui koogist loobud. 

     

    Soojendavaks loetakse ingverit ja tumedat šokolaadi. Mina leidsin tavapoodidest mõned batoonid, kus magustajaks on  datlid. Samuti on ilma lisatud suhkruta mõned kuivatatud puuviljad – peab vaatama pakendeid. Puuviljad jäid mul samuti menüüsse – tõenäoliselt saan oma magusa vajaduse nendega katta. 

     

    Soojendavad toidud:

    • veiseliha 
    • lambaliha
    • kanaliha
    • juurviljad: porgand, kaalikas, kartul, pastinaak, bataat
    • köögivljad: kapsas, mustad oad
    • pruun ja must riis, tatar, hirss
    • kreeka pähklid, maapähklid, mandlid
    • valgurikkad juustud, ricotta, feta, kodujuust
    • rasvased kalad, näiteks heeringas
    • puuviljad: mandariin, granaatõun, viinamarjad, abrikoosid, ananass, kirsis, mango
    • maitseained: kaneel, kardemon, must pipar, nelk, ingver
    allikas: ajakiri Soojendavad toidud, Omamaitse eri

     

    Nüüd siis paljude jaoks kõige tähtsamast – mis sai kehakaalust? Peale esimest kuud – mitte kui midagi. Mis oli ka üsna loogiline, ma ju asendasin ühed toidud teistega. Kiire kaalulangus toimub üldiselt siis, kui mõni toidu kategooria lülitakse välja, ilma muu toiduga asendamata. 

    Suur oli mu üllatus, kui veel 2 kuud hiljem avastasin, et täiesti märkamata oli kadunud 2.5 kg. 

    Aga mis veel tähtsam minu jaoks – ma tunnen ennast paremini nii. See ongi kõige suurem põhjus jätkamiseks. Vahest harva nüüd juhtub ka midagi magusat, mis on jätkuvalt minu enda otsus.

  • Mis on muutuste hind?

    Mis on muutuste hind?

    Oi kuidas mulle meeldib unistada. Astun kaalu peale ja nii tahaks väiksemat numbrit näha. Tegelikkuses tähendab see seda, et sellel väiksemal numbril on hind. 

    Proovi nii:

    võta paber ja pane kirja, milles seisneb su praegune mugavustsoon. No näiteks, kui jalutad Tallinna vanalinnas ja soovid kohvikusse minna, siis leiadki mõne lähedal asuva. Valivad maistva koogi ja naudid elu. See on su mugavus. 

    Nüüd, kui sa peaksid sellest loobuma, siis mis tuleb asemele? Pead otsima uut kohta, proovima erinevaid toite, mõnikord ka rohkem maksma.

    Või läheb kõht kontoris tühjaks. Kas oled valmis maksma hinda, et teed endale väikese varu tavaliste kommide ja küpsiste asemele, mida on nii kerge ja mugav võtta?

    Rääkimata sellest, et jube tüütu on tõusta püsti mugavast diivanist, panna asjad kokku, minna trenni.. pärast lahti pakkima haisvat hunnikut. Siis pane seda kõike pesema, kuivata, voldi kokku .. Ja ega sa ju kohe siks päkki ei näe.. on ju?

    Ja mõtle, kui võtadki kaalust alla, siis pead ju teistmoodi riides käima, garderoobi vahetama.

    Olen täiesti kindel, et ainult Sina ise saad otsustada, kumb kaalub üle. Mugavustsoon või su soov ennast näha ja tunda teistmoodi.