Minu koduleht

Silt: matkamine

  • Mida teha Gran Canaria saarel

    Mida teha Gran Canaria saarel

    Kuigi mõni võib väita, et Gran Canarial pole suurt midagi teha, saar on kivine, rohelust vähe ja puhas turistikas.. ütleks ma selle peale, et ta ongi võib olla ainult saare turismipiirkonnas käinud. Saare põhja ja lõuna osad on täiesti erinevad: lõuna pool on soojem, aga kivisem, põhja pool on ca 4-5 kraadi jahedam, aga palju rohelisem. 

    Tegevused Maspalomase piirkonnas

    Tegelikult ka Maspalomase piirkond võib olla üsna erinev. Playa del ingles piirkond on pigem täiskasvanutele: siin leiab Swingers klubisid, poode igasuguste mänguasjade ja kostüümisega jne. Liikudes Faro poole muutub ümbruskond viisakamaks. Millega peab arvestama lastega reisides, et rannas  meeldib päikest võtta nudistele. Kes ei soovi, et ta väikesed lapsed kellukesi ja lonte näeks – võiks valida mõne muu piirkonna peatumiseks. 

    Maspalomase piirkond on hea peatumiseks, kui on soov külastada Palmitos parki või Kaameli safarit. Viimase puhul pead arvestama kaalu piiranguga – max. 110kg kehakaalu.

    Palmitos parki saab ühistranspordiga: buss nr 70 ja 45. Mõtekas on osta kohe edasi- tagasi pilet, nii on soodsam ja ei teki probleemi tagasitee pileti ostmisel. Pargi piirkonnas ei levi internet ja ei saa telefoniga/kellaga maksta. 

    Pargi ülesehitus on väga loogiline, esimene show on kell 10:30 ja kõik järgmised algavad nii, et jäävad tee peale ning jõuab ilusti muude loomade ja lindudega tutvuda. Lisaks sellele saab toita papagoisid, kes seda muidugi ootavad ja tulevad kohe käe peale maiustama. 

    Maspalomase botaanikaia sissepääs on tasuta. Tegemist väikese aiaga, samas usun, et taime huvilised leiavad enda jaoks põnevaid taimi. Abiks on näiteks Flora Incognita äpp, mis aitab taimi määrata. 

    Kas auto on vajalik?

    Meie jaoks Gran Canaria võlu on just selles, et igapäevaselt autot vaja ei ole. Saab hästi hakkama ka ühistranspordiga. Bussid käivad küll üsna harva, seega tunniplaaniga eelnev tutvumine on vajalik. Rentisime auto paariks päevaks Esimene kord saar külastades selleks, et jõuda saare keskossa ja  seal matkamas käia. Saare keskosa erineb drastiliselt turismipiirkonnast, näeb ehtsat loodust ja radadel oled tõenäoliselt üksinda. Pead arvestama ka sellega, et kõik kaardid -viidad ei pruugi tõele vastata. Nii rändasime ühes kohas üritades õiget suunda leida. Tee peale jäid sõbralikud ja mitte – väga sõbralik koerad – õnneks tuli kohalik appi, lubas enda aia kaudu liikuda õige tee peale välja.  Teise reisi ajal rentisime auto kaheks päevaks , et liikuda ringi saare põhja osas. Läbisime teekonna, mis on soovitatud ametlikus voldikus.

    • Arucas on väike armas linn ilusa arhitektuuriga,
    • Firgas – väike küla, mille minu meelest võib nimekirjast välja jätta,
    • aga Moya – meile tõeliselt meeldis. Teekond Firgasest Moya linnakesse on maaliline, mitu korda peatusime korraks, et pilte teha.

    Väärib külastamist Banaani muuseum – Museo del platano. Kas teadsid, et banaanid kasvavad taime, mitte puu otsas? Ekskursiooni käigus räägitakse, kuidas banaane kasvatatakse, millised on erinevad sordid. Saab jalutada istandusel, teha pilte ja muidugi ka maitsta kohalikku toodangut. Jäin juba eelmisel reisil mõtlema, miks siin banaanid maitsevad teist moodi. 

    Kui soovid minuga Eestis matkata, piilu Facebook gruppi

    Estonia Nature Tourism

    FB

  • Norra matkareis

    Meie marsruut Norra reisil

    Kõige pealt valisime enda jaoks kõige tähtsamad kohad, mida tahaksime külastada, siis vaatasime, milliseid teid pidi on mõistlikum liikuda, mitu tundi päevas oleme nõus sõitma ja kus võiks ööbida. Norra puhul peab arvestama, et kaarti vaadates võib tunduda, et kohad on lähestikku, hops ja kohal. Kuna vahel on mäed ja fjordid, siis mõnikord võib ka sada kilommetrit sõita 2-3 tundi. 

    Valides mõnda rahvusparki, soovitan mõelda kohe millise raskusastmega ja kui pika raja soovid läbida. Nimelt Norra rahvuspargid on suured, radade alguskohad võivad paikneda teineteisest üsna kaugel. Nii pidime ka meie trajektoori veidikene muutma, õnneks avastasime selle tõsiasja päris reisi alguses. 

    Enamus ööbimisi olid ette broneeritud – kui liigud kõrghooajal, soovitan seda teha. Kahes kohas näitas booking, et mõistliku hinnaga hütte enam pole, nii et võtsime tagavaraks telgid kaasa. See kord meil vedas, mõlemas ööbimises oli täpselt see üks viimane saadaval. Hütid on väikesed majakesed, kus on reeglina narivoodid. Mõnes on tualett ja duss sees, mõnes mitte. Ühes ööbimises ei olnud hütis vett sees, aga väike köök siiski oli ja vett oli võimalik mujalt tuua. 

    Meile tundus, et hinna ja kvaliteedi suhe oli hästi paigas: üldiselt kallimad majakesed oi ilusamad, uuemad ja paremate tingimustega.  Meie lemmik oli Holy Hütte Geirangeris. 

    Millega on võimalik Norras raha säästa

    Kuigi räägitakse, et Eestis on toidu hinnad juba nii kõrged, et meid on keeruline üllatada, on toidu hinnad Norras siiski 2-3 korda kõrgemad. Võtsime Eestist kaasa kuivaineid (nuudlid, riis, kuskus, kaerahelbed), autokülmikuga piima, jogurtit, läbipraetud hakkliha, viinereid, lihakonservi, mõned purgisupid, õunad, kurgid ja tomatid. 

    Teine suur kokkuhoiu koht on kaasavõetud voodipesu. Tavaline hind rendimajakestes on ca 10 eur voodipesu komplekti eest. Kui korrutad selle neljaga, ehk pere kohta, tuleb päris korralik summa reisi peale. 

    Nii Norras kui Rootsis on levinud aasia köögi buffeed pakkuvad restoranid. Reeglina on nad oluliselt soodsamad, kui muud söögikohad. 

    Jotunheimen rahvuspark

    Johannes: ma kujutasin seda puhkust veidi teistmoodi ette..

    Synshorn matka alustasime vihmaga. Korraks käis mõte peas: äkki ei lähe. Nali. Ei käinud. Kilekad peale ja vapralt ülesse. Väga soovitan investeerida korraliku kilekasse. Ilma selleta oleks meil väga paljudes kohtades käimata. Matkasaapaid soovitan ka reisile kaasa võtta. Kui ilm on sombune ja pinnas märg ja mudane, on tavaliste tossudega väga libe. 
    Hea, kui on kaasas müts ja kindad – ilm muutub väga kiiresti, mäe tipus on tihti külm ja tuuline.
     
    Mäe tipus meeldis kõigile, see Wau, mis avaneb, kui jõuad kõige kõrgemale. Ja see Wau, kui oled tagasi all, vaatad ülesse ja mõtled Kas ma päriselt ka käisin just seal pilvede all?
     

    Jotunheimenist sõitsime Geirangeri poole. Täiesti juhuslik tee pealt pööramine osutus mu jaoks parimaks matkaks. Võib olla ka selle pärast, et see oli esimene matk suure kose kaldal. Selle koha pluss oli ka inimeste vähesus. Kuigi tegemist oli ametlikult märgistatud rajaga (Billingen), kohtusime 1.5 tunni jooksul umbes kümne inimesega. 

    Veidi ennem Geirangeri asub Dalsnibba mägi, mille tippu pääseb autoga (ca 30 eur). Üleval on suur parkla, pood, kohvik ja vaateplatvorm. Pead arvestama asjaoluga, kui ilm on udune ja pilves, ei pruugi üleval midagi näha. Samas sellise udu sees olemine on ka omaette kogemus. 

    Geiranger

    Tõenäoliselt kõige kuulsam fjord Norras on Geiranger. Alalisi elanikke on ca 240 ja õhtul jalutades tunduski Geiranger kui väike armas küla. Järgmise päeva vaatepilt oli hoopis teistsugune. Nimelt on Geiranger Norra suuruselt kolmas kruiisilaevade sadam. Nelja kuu jooksul, mis on turismi hooaeg, võetakse vastu ca 130 laeva. See rahvamass, mis laevalt pääseb, on meeletu. Seega kui sa trügimist ei naudi, külasta Geirangerit pigem hommikul või õhtul. 

    Järgmisesse kohta otsustasime Geirangerist liikuda praamiga. Õnneks vaatasime ennem väljumisi ja hinda netist, sest ticket office-is üritati meile müüa piletit hilisemale väljumisele ja poole kallimalt. Läksime otse sadamasse ja saime oluliselt soodamalt piletit osta.  Praam neljale autoga Geirangerist Hellesylti maksis ca 90eur. Teekond kestab tund ja 15 minutit ja on puhas nauding – mõlemalt poolt avanevad fantastilised vaated mägedele ja koskedele. 

    Briksdelsbreen Glacier ehk liustik

    Norras on 2534 liustikku, kahjuks globaalse kliimasoojenemise tõttu on nad viimase 30 aasta jooksul vähenenud ca 11 protsendi võrra. Liustikud on maailma suurim värske vee reservuaar.  

    Mõned liustikud on turismimagnetid, näiteks Briksdalsbreen. All on suur tasuline parkla (75NOK), liustiku juurde viib ca 2 km pikkune tee. Turistide elu on tehtud mugavaks pakkkudes transporti väikese katuseta autoga praktiliselt liustiku äärde. 

     

    Meie imestus oli suur, kui nägime hoopis teistsugust pilti, kui mäletasime esimeselt Norra reisilt 17  aastat tagasi. Kõik muu oli sama, aga liustik oli oluliselt sulanud ja ülesse liikunud. 17 aastat tagasi oli võimalik seda käega katsuda, nüüd on ta kõrgel mägedes. 

    Selline oli meie reisi esimene pool. Sõitsime ringi, matkasime mägedes ja koske ületades. Reisi teisest poolest (Bergen, Eidfjord ja Voringsfossen) kirjutan järgmises postituses. 

  • Cinque Terre matkarajad

    Cinque Terre matkarajad

    Cinque Terre matkarajad ja linnaksed kuulusid mu bucketlisti juba ammu. Maalilised väikesed Itaalia külad, mis on omavahel matkaradadega ühendatud, võtavad palju uudishimulikke turiste iga aasta.

    Tegemist on viie asulaga, siit ka nimetus Viis Maad: Monterosso, Vernazza, Corniglia, Manarola and Riomaggiore. Linnakeste vahel liigub rong. Ostes päevapileti, saad liikuda rongiga nii mitu korda kui soovid. Kuna majutuskohti väga palju pole ja need, mis on  – on üsna kallid,  parkida pole võimalik, siis on mõtekas elada naaberlinnas. Ühel pool on Levanto, teisel pool – La Spezia. Meie valisime La Spezia, kuna see sobis meie ülejäänud reisiga paremini logistiliselt. 

    Monterosso – Vernazza matkarada

    Esimesel päeval sõitsime rongiga Monterosso-sse. Jalutasime linnakeses ringi, see on ainuke pika liivarannaga asula. Siis võtsime kõike koos ette matka järgmise linnani. Monterosso – Vernazza matkarada on tasuline. Võib osta eraldi rongi pileti ja eraldi matkaraja oma, või päevapileti, kus on ka matkaradade läbimine sees. Ametlik distant on 3.6 km, tegelikult on veidi rohkem, kui hakkad ühest linnast teisse jalutama. Kuigi tee peal nägime ka plätudes matkajaid, soovitan jalanõudeks valida midagi korralikumat – tegemist ei ole päris kõnniteega. Võta kaasa kindlasti vähemalt liiter vett, peakate ja päikesekaitsekreem. Vaated, mis jäävad tee peale, on seda väärt. Ma siiralt usun, et rongiga  linnakeste vahel sõites ei näe sa poolt selle koha ilu. Vernazzas on pisike rand, samas seal samas on ka paadid – valiku küsimus, kas minna ujuma või mitte. 

    Vernazza – Corniglia matkarada

     
     Ka Vernazza – Corniglia matkarada on tasuline. Kuigi distantsiks on märgitud 3.5 km, tegelikult on teekond veidi pikem, kuna rada ei alga päris linna keskel. Raskuse poolest on ta eelmisega üsna sarnane. Maalilisi vaateid ei saa samas liiga palju olla.
     
    Corniglia asub mäeotsas. Rongipeatusse saamiseks võib minna jala või tasuta mikrobussiga, mis liigub linna ja rongipeatuse vahel üsna tihti. 

    Corneliast sõitsime tagasi Monterossosse, käisime rannas, nautisime ilma ja sõime õhtusööki. Hindade kohta võin öelda, et minestamiseks põhjust ei olnud. Toit on väga maitsev, teenindus meeldiv ja kiire. Üks nipp, mida ma reisidel kasutan: teen Google.mapsi lahti ja vaatan söögikohtade reitingut. Tihti on olemas ka pildid ja kommentaarid. Õnneks tuli õigel hetkel mõte vaadata, mis kell läheb rong La Speziasse tagasi. Jõudsime napilt peale, sest päeva jooksul on rongi liiklus tihe, hilja õhtul enam mitte. 

    Manarola – Riomaggiore matk, via Baccara

     Teise päeva alustasime nii, et sõitsime rongiga La Speziast Manarolasse. Pean mainima, et rahvast on rongis palju, mõnikord jääb rong hiljaks ja vahest võib mõni täitsa vahele jääda. 

    Manarola on mu lemmik, ilusamat linna on keeruline leida. Värvilised majad, paadid, türkiissinine meri .. 
    Naudid selle ilu, sööd jäätis, et varuda energiat ja ronida ülesse. Kuigi raja pikkuseks on märgitud 1.8 km, on samas märkus, et tegemist raske rajaga. See rada on tasuta. Otsustasime, et proovime ära, kuidas tundub. Kui on raske, alati saab ju tagasi pöörata. Juba linnas sai selgeks, et tegemist on korraliku ronimisega. Oli väga palju trepi astmeid ülesse. Aga mu tublid poisid said suurepäraselt hakkama! Tegime pause, jõime vett ja jõudsime ülesse, kus tegime väikese pikniku. 

    Riomaggiore on teisel pool mäge, allapoole oli mõnevõrra kergem jalutada. Samas kui sul on mure põlvedega – mõtle väga hästi, kuidas astud ja kas su põlved peavad koormusele vastu. Füüsiliselt oli see rada kindlasti raskem kui eelmised, kuigi oli oluliselt lühem. 

    Riomaggiores on kivine rand, vesi on juba juuni kuus mõnus – sinna tasub planeerida rannas mõnulemise aeg. 

    Tagasi La Speziasse otsustasime see kord minna hoopis paadiga. Vaated on imelised.