Minu koduleht

Silt: puhkus

  • Mida teha Gran Canaria saarel

    Mida teha Gran Canaria saarel

    Kuigi mõni võib väita, et Gran Canarial pole suurt midagi teha, saar on kivine, rohelust vähe ja puhas turistikas.. ütleks ma selle peale, et ta ongi võib olla ainult saare turismipiirkonnas käinud. Saare põhja ja lõuna osad on täiesti erinevad: lõuna pool on soojem, aga kivisem, põhja pool on ca 4-5 kraadi jahedam, aga palju rohelisem. 

    Tegevused Maspalomase piirkonnas

    Tegelikult ka Maspalomase piirkond võib olla üsna erinev. Playa del ingles piirkond on pigem täiskasvanutele: siin leiab Swingers klubisid, poode igasuguste mänguasjade ja kostüümisega jne. Liikudes Faro poole muutub ümbruskond viisakamaks. Millega peab arvestama lastega reisides, et rannas  meeldib päikest võtta nudistele. Kes ei soovi, et ta väikesed lapsed kellukesi ja lonte näeks – võiks valida mõne muu piirkonna peatumiseks. 

    Maspalomase piirkond on hea peatumiseks, kui on soov külastada Palmitos parki või Kaameli safarit. Viimase puhul pead arvestama kaalu piiranguga – max. 110kg kehakaalu.

    Palmitos parki saab ühistranspordiga: buss nr 70 ja 45. Mõtekas on osta kohe edasi- tagasi pilet, nii on soodsam ja ei teki probleemi tagasitee pileti ostmisel. Pargi piirkonnas ei levi internet ja ei saa telefoniga/kellaga maksta. 

    Pargi ülesehitus on väga loogiline, esimene show on kell 10:30 ja kõik järgmised algavad nii, et jäävad tee peale ning jõuab ilusti muude loomade ja lindudega tutvuda. Lisaks sellele saab toita papagoisid, kes seda muidugi ootavad ja tulevad kohe käe peale maiustama. 

    Maspalomase botaanikaia sissepääs on tasuta. Tegemist väikese aiaga, samas usun, et taime huvilised leiavad enda jaoks põnevaid taimi. Abiks on näiteks Flora Incognita äpp, mis aitab taimi määrata. 

    Kas auto on vajalik?

    Meie jaoks Gran Canaria võlu on just selles, et igapäevaselt autot vaja ei ole. Saab hästi hakkama ka ühistranspordiga. Bussid käivad küll üsna harva, seega tunniplaaniga eelnev tutvumine on vajalik. Rentisime auto paariks päevaks Esimene kord saar külastades selleks, et jõuda saare keskossa ja  seal matkamas käia. Saare keskosa erineb drastiliselt turismipiirkonnast, näeb ehtsat loodust ja radadel oled tõenäoliselt üksinda. Pead arvestama ka sellega, et kõik kaardid -viidad ei pruugi tõele vastata. Nii rändasime ühes kohas üritades õiget suunda leida. Tee peale jäid sõbralikud ja mitte – väga sõbralik koerad – õnneks tuli kohalik appi, lubas enda aia kaudu liikuda õige tee peale välja.  Teise reisi ajal rentisime auto kaheks päevaks , et liikuda ringi saare põhja osas. Läbisime teekonna, mis on soovitatud ametlikus voldikus.

    • Arucas on väike armas linn ilusa arhitektuuriga,
    • Firgas – väike küla, mille minu meelest võib nimekirjast välja jätta,
    • aga Moya – meile tõeliselt meeldis. Teekond Firgasest Moya linnakesse on maaliline, mitu korda peatusime korraks, et pilte teha.

    Väärib külastamist Banaani muuseum – Museo del platano. Kas teadsid, et banaanid kasvavad taime, mitte puu otsas? Ekskursiooni käigus räägitakse, kuidas banaane kasvatatakse, millised on erinevad sordid. Saab jalutada istandusel, teha pilte ja muidugi ka maitsta kohalikku toodangut. Jäin juba eelmisel reisil mõtlema, miks siin banaanid maitsevad teist moodi. 

    Kui soovid minuga Eestis matkata, piilu Facebook gruppi

    Estonia Nature Tourism

    FB

  • Norra matkareis

    Meie marsruut Norra reisil

    Kõige pealt valisime enda jaoks kõige tähtsamad kohad, mida tahaksime külastada, siis vaatasime, milliseid teid pidi on mõistlikum liikuda, mitu tundi päevas oleme nõus sõitma ja kus võiks ööbida. Norra puhul peab arvestama, et kaarti vaadates võib tunduda, et kohad on lähestikku, hops ja kohal. Kuna vahel on mäed ja fjordid, siis mõnikord võib ka sada kilommetrit sõita 2-3 tundi. 

    Valides mõnda rahvusparki, soovitan mõelda kohe millise raskusastmega ja kui pika raja soovid läbida. Nimelt Norra rahvuspargid on suured, radade alguskohad võivad paikneda teineteisest üsna kaugel. Nii pidime ka meie trajektoori veidikene muutma, õnneks avastasime selle tõsiasja päris reisi alguses. 

    Enamus ööbimisi olid ette broneeritud – kui liigud kõrghooajal, soovitan seda teha. Kahes kohas näitas booking, et mõistliku hinnaga hütte enam pole, nii et võtsime tagavaraks telgid kaasa. See kord meil vedas, mõlemas ööbimises oli täpselt see üks viimane saadaval. Hütid on väikesed majakesed, kus on reeglina narivoodid. Mõnes on tualett ja duss sees, mõnes mitte. Ühes ööbimises ei olnud hütis vett sees, aga väike köök siiski oli ja vett oli võimalik mujalt tuua. 

    Meile tundus, et hinna ja kvaliteedi suhe oli hästi paigas: üldiselt kallimad majakesed oi ilusamad, uuemad ja paremate tingimustega.  Meie lemmik oli Holy Hütte Geirangeris. 

    Millega on võimalik Norras raha säästa

    Kuigi räägitakse, et Eestis on toidu hinnad juba nii kõrged, et meid on keeruline üllatada, on toidu hinnad Norras siiski 2-3 korda kõrgemad. Võtsime Eestist kaasa kuivaineid (nuudlid, riis, kuskus, kaerahelbed), autokülmikuga piima, jogurtit, läbipraetud hakkliha, viinereid, lihakonservi, mõned purgisupid, õunad, kurgid ja tomatid. 

    Teine suur kokkuhoiu koht on kaasavõetud voodipesu. Tavaline hind rendimajakestes on ca 10 eur voodipesu komplekti eest. Kui korrutad selle neljaga, ehk pere kohta, tuleb päris korralik summa reisi peale. 

    Nii Norras kui Rootsis on levinud aasia köögi buffeed pakkuvad restoranid. Reeglina on nad oluliselt soodsamad, kui muud söögikohad. 

    Jotunheimen rahvuspark

    Johannes: ma kujutasin seda puhkust veidi teistmoodi ette..

    Synshorn matka alustasime vihmaga. Korraks käis mõte peas: äkki ei lähe. Nali. Ei käinud. Kilekad peale ja vapralt ülesse. Väga soovitan investeerida korraliku kilekasse. Ilma selleta oleks meil väga paljudes kohtades käimata. Matkasaapaid soovitan ka reisile kaasa võtta. Kui ilm on sombune ja pinnas märg ja mudane, on tavaliste tossudega väga libe. 
    Hea, kui on kaasas müts ja kindad – ilm muutub väga kiiresti, mäe tipus on tihti külm ja tuuline.
     
    Mäe tipus meeldis kõigile, see Wau, mis avaneb, kui jõuad kõige kõrgemale. Ja see Wau, kui oled tagasi all, vaatad ülesse ja mõtled Kas ma päriselt ka käisin just seal pilvede all?
     

    Jotunheimenist sõitsime Geirangeri poole. Täiesti juhuslik tee pealt pööramine osutus mu jaoks parimaks matkaks. Võib olla ka selle pärast, et see oli esimene matk suure kose kaldal. Selle koha pluss oli ka inimeste vähesus. Kuigi tegemist oli ametlikult märgistatud rajaga (Billingen), kohtusime 1.5 tunni jooksul umbes kümne inimesega. 

    Veidi ennem Geirangeri asub Dalsnibba mägi, mille tippu pääseb autoga (ca 30 eur). Üleval on suur parkla, pood, kohvik ja vaateplatvorm. Pead arvestama asjaoluga, kui ilm on udune ja pilves, ei pruugi üleval midagi näha. Samas sellise udu sees olemine on ka omaette kogemus. 

    Geiranger

    Tõenäoliselt kõige kuulsam fjord Norras on Geiranger. Alalisi elanikke on ca 240 ja õhtul jalutades tunduski Geiranger kui väike armas küla. Järgmise päeva vaatepilt oli hoopis teistsugune. Nimelt on Geiranger Norra suuruselt kolmas kruiisilaevade sadam. Nelja kuu jooksul, mis on turismi hooaeg, võetakse vastu ca 130 laeva. See rahvamass, mis laevalt pääseb, on meeletu. Seega kui sa trügimist ei naudi, külasta Geirangerit pigem hommikul või õhtul. 

    Järgmisesse kohta otsustasime Geirangerist liikuda praamiga. Õnneks vaatasime ennem väljumisi ja hinda netist, sest ticket office-is üritati meile müüa piletit hilisemale väljumisele ja poole kallimalt. Läksime otse sadamasse ja saime oluliselt soodamalt piletit osta.  Praam neljale autoga Geirangerist Hellesylti maksis ca 90eur. Teekond kestab tund ja 15 minutit ja on puhas nauding – mõlemalt poolt avanevad fantastilised vaated mägedele ja koskedele. 

    Briksdelsbreen Glacier ehk liustik

    Norras on 2534 liustikku, kahjuks globaalse kliimasoojenemise tõttu on nad viimase 30 aasta jooksul vähenenud ca 11 protsendi võrra. Liustikud on maailma suurim värske vee reservuaar.  

    Mõned liustikud on turismimagnetid, näiteks Briksdalsbreen. All on suur tasuline parkla (75NOK), liustiku juurde viib ca 2 km pikkune tee. Turistide elu on tehtud mugavaks pakkkudes transporti väikese katuseta autoga praktiliselt liustiku äärde. 

     

    Meie imestus oli suur, kui nägime hoopis teistsugust pilti, kui mäletasime esimeselt Norra reisilt 17  aastat tagasi. Kõik muu oli sama, aga liustik oli oluliselt sulanud ja ülesse liikunud. 17 aastat tagasi oli võimalik seda käega katsuda, nüüd on ta kõrgel mägedes. 

    Selline oli meie reisi esimene pool. Sõitsime ringi, matkasime mägedes ja koske ületades. Reisi teisest poolest (Bergen, Eidfjord ja Voringsfossen) kirjutan järgmises postituses. 

  • Miami reis

    Perereisi Miamisse me planeerisime kaua, lennukipiletid olid ostetud veel suvel, kui hind oli soodsam. Kuna tegemist oli meie esimese resiga USA-sse, siis oli üsna keeruline koostada marsruuti, puudus igasugune ettekujutus, kus võiks veeta aega rohkem ja kus vähem. Ei olnud ka täpset ettekujutust, kas sellest kujuneb rannapuhkus või on vesi nii külm, et käia saab ainult jalgu pidi vees.  

    2.5 nädala jooksul oli tegelikult ilm vahelduv. Oli päevi, kui oli jahe ja käisime lausa jopedega, ja oli päevi kui käisime ookeanis ujumas ja vesi oli soe.  

    South Beach Miami

    Autorent ja parkimine Miamis

    Vahemaad on Floridas meeletud, kõnniteed sageli puuduvad ja ühistransporti me väga ei näinud. Seega kui on plaanis veidi ka ringi vaadata, soovitan autot rentida. Majutus ka vaadata parkimisega: Miami South Beachi kandis oli tänaval parkimine 4 usd/tund, parkimisplatsil süsteemiga 5 tundi 20 usd. Arvutage, palju see ööpäevas teeb. Autorendis tuleks osta ka kiirteemaks. Igal pool on automaatsed kaamerad, kui kiirteel sõidad, mitte nagu näiteks Itaaias või Prantsusmaal, kus on tõkkepuud ees. Kui maksad hiljem autorendi kaudu, tuleb sellele korralik lisatasu. Meie elasime Miami North Beachil, 10 minutit randa jalutada. Samas sealt sõit Miami South Beachi võttis ca 40-45 mimutit, mis siis, et oli kõigest 17 km kaugusel. 

    Mõned kokkuhoiu nipid Miamis

    Lend saabus õhtul, järjekord passikontrollis oli pikk, siiski liikus üsna kiiresti. Esimene üllatus oli see, et puu – ja köögiviljade sissetoomine on keelatud. Seega kõik õunad -banaanid tuleb lennukis ära süüa. On keelatud ka mõnede lihatoodete sissevedu, sealihast valmistatud vortikesed pidime ära viskama, aga kalkunisink sobis. Kuna keelatud toiduainete eest on ettenähtud korralik trahv, siis parem on mitte riskida. 

    Siis saabus sõnum kõnede ja neti kasutustasu kohta: kõned nii sisse kui välja – 1.34 eur/minut, internet – 7 eurot päevas. Otsustasime, et proovime kasutada WI-FIt ja hoiame sellega kokku. Kuna meie majutuskohtades oli wifi tasuta ja see on olemas ka paljudes söögikohtades ja poodided, saimegi sellega hakkama. Terve Florida reisi ajal liikusime autoga nii, et kodus panime GoogleMapsi tööle ja see juhatas ilusti kohale. Huvitav, kui kiiresti võivad harjumused muutuda, kui muud võimalust pole, siis püsivad kõik koos või tehakse kindel kokkulepe mingi kell olla teatud kohas. 

    Väikest viisi challange oli leida õige toidupood. Selgus, et mõned poeketid müüvad ainult kaua-mängivat-toitu. Esimene üllataja oli Wallgreens.. kus greens-i pole. Käisime terve poe läbi, müügis ainult see, mis säilib kaua, nagu küpsised ja mahlad, ja sügavkülmutatud tooted. Lõpuks otsustasime, et meie jaoks on parim valik Aldi, nii imelik kui see ka ei tunduks. Ta on üsna väike, samas on olemas puu- ja köögiviljad madalama hinnaga kui mujal, liha – kala, piimatooted. Käisime ka Wallmarket-is, Publix ja Winnie &Dixie toidupoodides. Praktiliselt igas poes on kassa kõrval veel üks inimene, kes paneb su ostud kilekotti. Samal ajal räägitakse sinuga juttu, et mis ostsid ja kuidas läheb.. alguses tundus imelik, aga sellega harjus kiiresti ära. Meie olime muidugi need teise-planeedi-rahvas, kes käis harjumusest poes oma kottidega. Harjumatud olid muidugi ka kaaluühikud. 1 lbs on 0.45 kg, mis tähendab seda, et kui tomati lbs on 2 usd, siis selle kilo hind on 4.4 usd. Vett müüakse tavaliselt suurte plokkidena, kas 0,5 või 0.33l pidelites, mis tekitab muidugi meeletu plastiku hulga. Lisaks sellele sink, mis on pakitud kile sisse ja siis plastikkarpi, õunad, mis olid hotellis pakendatud ühe kaupa kilesse. 

    Miami North Beach
    Miami South Beach
    pilvelõhkujad

    Meie jaoks oli tegemist esimese nii suure linaga, kus rannas on pilvelõhkujad, samas vesi on puhas, kalamehed püüavad kala muuli peal. Nende kõrval on muidugi uudishimulikud pelikanid uurimas, kuidas tänane saak on ja kas neile ka jagub. 

    pelikanid